kolmapäev, 20. mai 2009

Seebi keetmine

ei tea, kust vanast ajast on pärit mõiste seebi keetmine. Tegelikult ei keeda tänapäeval enam ju miskit, nagu siit seebiretseptistki näha, aga näe ikka kasutad seda sõnaühendit. Ja nii me keetsimegi täna seebiks igasuguseid jumalikult lõhnavaid asju. Ja ma tegin seda täitsa et peaaegu ise ja saaks ilmselt ka kodus hakkama. Seebikivi lahustamine kükakil garaazitrepil, ja siis need õlid. Ei mingit koonerdamist, ikka parimat - avokaadoõli pidi kirjanduse andmetel olema üks kõige väärtuslikumaid õlisid taimsetest toorainetest, annab palju vaba rasvu, mis mõjub niisutavalt ja pehmendavalt ja sisaldab miljon vitamiini ja parandab aknet ning psoriaasi. Oh oleks ta tõesti nii hea, siis saaks ma oma tõvest vast lahti äkki. Äkki peaks puhta õliga võidma lausa. Et kristalselt aus olla, siis teise segu tegime odavama, puhta kodumaise valge searasva abil. Veganitele see ilmselt ei sobiks, aga tahaks ju proovida, kas raamatutes nimetatud looma lõhn ka siis ikka tuleb või on seegi mingi vana aja jäänuk ja asjatu pirtsutamine. Et mis vahe siis ikkagi on. Esimese tunnusena võib märkida, et seebistus aeglasemalt. Aga eks need retseptid olegi igaüks erinevad. Homme teen pilti kah, kui õnnestub, aga pesta saab nendega alles kuu aja pärast. Praegu aga tuleb kasutusse võtta 4 nädala eest tehtud lavendliseep ja kitsepiima-surnumere muda ja kaeralõhnaga seep, mis näeb välja ja lõhnab nagu mittekerkinud keeksilõiguke.

Kommentaare ei ole: