kolmapäev, 3. juuni 2009

Krentust

Kui Triangel Eesti naist lahti lüües avastas sealt tuttava seeliku, siis mina olin juba Krentu blogi lugenud ja teadsin, et seal ilmutub üks teatav taaskasutus-poekoti õmblemisõpetus. Ja imelikul kombel oli mul hea meel avastada lehekülje ülaääres kiri, et tegemist on uue käsitööosakonna püsitoimetajaga. Või midagi selist. imelikul kombel seepärast, et ehteestlaslikult peaks ju kade olema, kui kellelegi hästi läheb. Aga kuna tegemist on Krentuga, siis kadedus on küll tagumine tunne, mida tunda. Temale mõeldes tuleb alati südamesse mingi soojus ja hea tunne, selline helge. Ehki ma ju ei tunne teda tegelikult, on ikkagi tunne nagu tunneks. Eriti kuna nood põgusad kohtumised on olnud nii soojad . Eriti kuna ma ju loen, mida ta toimetab ja teeb. Kahjuks ta küll kirjutab nii harva aga ju siis "meil maal" ei ole nii, et iga liigutus tundub nii jube tähtis ja tähendamisväärne. Elu lihtsalt on. Aga samas on mul tunne, et tema on seee naine, kes ise leiva küpsetab, seebi keedab ja kaugel ei ole aeg, kui me loeme esimestest lammastest tema peres.

2 kommentaari:

Cranberry ütles ...

100% sinuga nõus. Kui Krentu blogi loen - tunnen siirast rõõmu, sooja südamega inimesest ja tema tegemisest-nagu Bullerby - kus alati paistab päike ja on soe :o)

Krentu ütles ...

oh.... nüüd mul hakkas süda kohe kiiremini põksuma ja natuke läksin näost punaseks ka...
aitäh heade sõnade eest :)