laupäev, 7. november 2009

Aega pole ilmaski, kui aega ei võta

Taas Mardilaat, uus värske ajakiri Käsitöö, Mummi talu mesi ja muud head ja paremat, näiteks Peipsiveerne keedetud suhkur. Ja muhu seelikumustriga magnet, mis pani päevale pealkirja, minnes nii kümnesse kui vähegi sai.

Mardilaat oma tuntud headuses tundus siiski kuidagi parem kui varem - õhku oli rohkem. Müüjaid minu meelst vähem, aga hoolikal valitud. Käsitöömeistrid kõik, sellised, kelle kõrval mina ikka kes ma ka vahepeal vist kogemata käsitöömeistriks end pidama hakkasin, ikka lausa häppi jääks. Tundus nagu olnuks seekord hästi rohkem läbimõeldud kauplejate valik vist, ehki 90% olid ikka nö tsunftiliikmed. Lava oli saali keskel ja ehki öö kava järgi tundus paljutõotav, jäi see esimene pool asjast mulle ikka kuidagi vaikseks ja hämaraks ega kiskunud sinnapoole eriti vaatamagi. 

Mett, sibulaid ja suitsuvorsti ostsin küll ja mesilasvahast huulevõide tegemiseks oli ka juttu. Jõhvikatega, pohladega, astelpajuga - need polegi nagu mesi vaid rohkem nagu moos. Mu suure poisi suured lemmikud. 

Kästöölisi asju teadagi, teeme ise. selleks inspiratsiooniks sai ajakiri ja ehki seal ka seekord ei ole peaegu ühtegi väga praktilist õpetust vaid ikka ngu rohkem kunst ja disain, siis ilus vaadata on ikka. Tikitud kampsunid, katre arula disainitud kleidid,   Greniuse mahlapakist rahakoti voltimisõpetus, vildist vankrikookon (kujutan ette et seda saab ka eelvildist vanutada), kootud kleidid jne. Kuigi pitskoelise ristimiskleidi serva oleks ka ikka võinud pits kootud olla, mitte heegeldatud. aga mis mulle ikka tõeliselt meeldib, on see, et piltidega on vitsitud vaeva näha - lavastada natuke ja sedasi ilusasti, et peale asja, mida pildistatud on, vaatad ka pilti kui sellist.

2 kommentaari:

Egater ütles ...

Kahju, et me sel aastal ei kohtunud :) eelmine aasta on ikka sooja mälestusena hinges.
Aga mimu esmased emotsioonid samad - et õhku oli rohkem. Kuigi kui ma täna juba ringi vaatasin, sisi müüjaid vähem vist ei olnud, lihtsalt paigutus oli parem. Kaup muutub küll iga aastaga kvaliteetsemaks ja otsitakse rohkem oma nägu.
Meie oma serva kahjuks kõlaritest kostuvat hästi ei kuulnud :S See oli kindel miinus. Ka käsitöööö oli suur pettumus - kava oli paljutõotav, aga kohapeal kuidagi kuiv. Ja min häiris, et see ei erinenud päevasest muuga, kui vaid esinejate nimedega.
Ja töötoatajaid lapsi polnud sel aastal. Mulle tundus,et ka teiste töötoad ei olnud nii lapsi täis kui tavaliselt ja see on veidi kurb.

Terje ütles ...

Egater, anna andeks, absoluutselt minu viga, et jätsin tere ütlemata, sest nägin sind tööhoos ega hakanud segama, pärast aga oli üks tuttav teise järel ja nii ta läks, aeg liikus ka liiga kiiresti...ja juba olidki vabad tunnid täis.lahkuin poole pealt nagu Tuhkatriinu
esinejad, jah, nägin kohutavalt kurva näoga lõõtsameest laval ja see pani kõik paika. Nagu sunnitööd teinuks seal.
Mu oma laps oli sel aastal haige, äkki teisedki, aga eks raha loetakse ka hoolikamalt kui varem, sissepääsutasu võinuks olemata olla ikkagi. Või on töötoad iga aasta samad ja põnevus kaob?Nagu väga palju uudset silma ei hakanud