esmaspäev, 14. detsember 2009

kõlaline

Et mitte lihtsalt öelda, et ma nagu oskaksin kõlavööd punuda peale detsembrikuu tähtüritust -rahvuslikku käsitööpäeva, pidin ikka proovi ka tegema, et kas siis tegelikult ka oskan. Too nelja kõlaga punutis oli täitsa viisakas,isegi serv oli korrektne - imelik kuidas see võimalik on. Võrreldes nüüd sellega, kuhu ma siis usinalt 10 kõla ritta seadsin, on too esimene ikka korrektsuse tipp. Noh, targu ei hakanud väga pika juppi punumagi, võtsin kohe lühemad lõngasabad. Ja mis selgub - pinget ühtlaselt pidada ei oska. keskjoonele tekib totter vahemik ja ülde äheb asi lodevaks kätte. Ning siis hakkab üldse tunduma, et linane nit on liiga jäme variant, et peenemaga oleks ehk tulemus etem? Aga nagu ketasnoaga lõikamine nõudis harjutamist, ja viga ei olnud noas vaid ikka lõikajas, nõuab seda ilmselt ka kõlavöö punumine. aga ma olen väga tänulik Gerlile, et ta selle pisiku mulle külge pani. See on üks huvitav pisik. Nüüd need kõlad siin seisavad ja rahu ei anna.

1 kommentaar:

karu-mammi ütles ...

harjutamine teeb meistriks ! ;)