esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Ilu ja võlu

Kui eile oli seebiisu, siis täna ahvatles miski kreemikeedupoti manu. Tegingi natuke asju. Ehki abikaasa küsis, et milleks mulle seda mögistamist vaja on. Tee parem pirukaid. Eks teen neidki. Ja tõsi ta on, ega siin mingit imeravimit ei leiuta, ja 20 aastat nooremaks ei saa.

Natukehaaval on aga ikkagi väga mõnus. kasvõi lõhnateraapia. 

Esimene retsept: kakaovõi, sheavõi, emurasv, karaproteiin, ploomiseemne õli, mandliõli. 1:1:1 (vedelad + emurasv). Emurasvaga on see asi, et tema raviomaduste säilimiseks ei tohi temperatuur tõusta üle 30 kraadi. Küll aga on see temperatuur just väga hea vispeldamiseks. Kõik pehmendasin ja sulatasin aeglaselt, segasin kokku ja hakkasin vesivannil vispeldama. Ja niikaua, kuni kreemjaks muutus, ilmselgelt tänu kakaovõile sai ollus väga mõnus. Vedelama kraamiga ei saa muidugi ka üle pingutada, siis peaks hakkama juba emulgaatorit kasutama, aga selle ma unustasin maha.

Teise asja tegingi vedelama ja kuna kakaovõi oli otsas, said koku seotud sheavõi ning vedelad õlid. Selle vahekorda peab nüüd testima, ilmselt oleks päris mõistlik emulgaatorit kasutada, kui segu homseks kaheks läinud on. Või siis hästi loksutada enne tarvitamist. 

Ja kuna mul veel isu üle läinud polnud, siis tegin seebilaastud sooja veega pehmeks, segasin sisse õli ja sheavõid ning mangopulbrit ja vispeldasin. lõpuks ka ports meresoola. SElle nimi on siis nüüd kooriv ja toitev seebikreem.

Lõhnaks kasutasin kõigi ylang-ylang eeterlikku õli ja tilgakest petitgraini, et liiga läägeks ei läheks. Kuna ploomiseemne õlis on suhteliselt intensiivne mõrkjas mõrumandli lõhn, oli tulemus väga mõnus.

1 kommentaar:

X by Leina Neima ütles ...

Nuvott, nüüd ajasid kadeduse (valge sellise) hinge. Kreemiteoga tahan ma end ühel heal päeval küll premeerida... sellest olen juba kaua unistanud. Väga isnpireeriv kirjatükk seega...