esmaspäev, 12. juuli 2010

Keskaegne maasikašerbett ja Vanilla Sky

Keskaegsed on muidugi ilmselge liialdus, aga küllap oleks ka keskajal tahetud maasikaseepi teha, kui nad oleksid teadnud. Nädalavahetuse kuum päike raekoja platsil sulatas kõik südamed ja seebirasvad.


Koossseisus: mooniseemne õli, kookosrasv ja sheavõi valmis selline iludus. Ja lõhn ei jää ilule mitte üks teps alla. Hea tugev seep ja mooniseemne õli oli selline hele-hele, et valge värvi saavutamiseks ei pidanud midagi lisama - lihtsalt ongi valge, täiesti.
Vaniljelõhnaga seebi kõige põhilisemaks omaduseks on kastoorõli sisaldus - ehk et vahutama hakkab ja veel kuidas. Ja kuna keskajal elektrit ei tarvitatud, ning seda ei õnnestunud mulle eraldada ka pühapäeval, siis ei ole selle kokkupanemisel kasutatud tilkagi elektrit. Päikesest aitas täiesti.

Keskaja päevad - traditsiooniline üritus tantsude ja lauludega, laat vana hea tuttava kraamiga kõige selle kõrval. Palju turiste, aga nad on seal vist ka ilma selle ürituseta. Mitte just liiga palju välismaa keelset infot, vene keelega opereerivad külalised tundusid suhteliselt hädas olevat. Igastahes selgus, et ma endiselt ei oska ei prantsuse ega hispaania keelt, ehki see ei seganud. Põhilised sõnad - nagu seep - neid ma ju tunnen ometigi. Ei mäletagi, et oleksin varem Tallinnas Keskaja päevadel käinud, osalenud ei ole kindlasti, aga ilmselt Tartu ja Pärnu omadest eristab neid suhteline kompaktsus, kõik meelelahutus paiknes suhteliselt kitsal alal.
Nojah, aga ma olin ju tööl ja Niguliste juurde seega ei jõudnud.

Kommentaare ei ole: