esmaspäev, 26. juuli 2010

Ühest kohast teise koos kolmetriibulise seebiga

Kui kogu edumeelne elanikkond ja pajud teisedki viibisid Viljandis, ei jäänud ülejäänud Eestimaa siiski päris tühjaks. Mind näiteks oli kutsutud Viru-Jaagupisse kihelkonnapäevale. Jah, umbes ma ju teadsin, et see asub Rakvere külje all. Aga kaarti eriti hoolikalt ei vaadanud. Ei võtnud kaasa ka, sest viimatine kaart majapidamises on vist aastast 2000 ja pealegi koosnes üksiklehtedest (vilets köide ja pidev kasutamine). Mõned maakonnakaardid nagu Pärnu ja Hiiumaa, on vahepeal siiski soetatud,aga neist oli vähe kasu. Ja maailma suurimat leiutist GPS-i meil kah pole. Üldse. Tegelikult ma sõdin selle vastu juba mitmendat aastat ja näe, kannab vilja. Aga maksab kätte ka. Esimesel katsel me õiget teed igastahes ei leidnud. Sest Viitnal vaadatud suurel välikaardil oli Viru-Jaagupi ilusti olemas ja äratuntav, Rakvere linnas oli selliseid kaarte lausa 2, aga seal teda enam silma ei hakanud. Ju jäi piirist välja. Aga sellele me ju lootsime. Kuna mälu mäletas, et tuleb keerata paremale, siis seda ka tegime. Kuni vastu tuli hoopis Kadrina. Kah ilus linn ja mingi muusikaga laadaüritus oli sealgi. Eks lootsin poest leida kaarti, aga võta näpust, ei olnud sellist kirjandust selles poes. Müüja ka ei teadnud, kus ja mis on V-J. Tema olla Tapalt. On üks maakond või mitte, ju siis mitte. Huvitaval kombel ei teadnud V-J-st midagi ka esimene isk, keda poe ees kohtasin. Motorolleri ja kuulmisaparaadiga vanahärra. Väga šikk kooslus oli, eriti veel kui arvestada tema üdini moodsat rõivastust. Aga kaarti polnud temalgi ja ometi polnud ta kohalik. Ju tal siis oli GPS või polnud talle tähtis kuhu väja jõuab. Külavaheteedega ei tahnud ka riskida ja üks härra (kahtlase näoga, aag väga lahke) rääkis, et tuleb tagasi sõita ja siis hiljem paremale, üks bensiinijaam ja mis ta kõik veel kirjeldas. Ühesõnaga teadis asja. Mis muidugi oli liig-mis liig, sest järgmine tee, mille paremale keeramiseks valisime oli ikkagi vale, see tunne tuli peale 10 kilomeetrit, kui ühtegi vanahärra nimetatud asulat nagu pajusti vms ei tulnud ega tulnud. Hakkas hoopis Väike-Maarja poole kiskuma. Tegime taas tagasipöörde. Ja kolmas tee siis oli see õige. Ehki ka seal ei näidanud ükski viit enne lõppu midagi mõistlikku, kummaline tundus võtta suund narva peale, kui tahtnuks hoopis Tartu maanteele saada. Ja üldse, ega Tartu poole ei näidanud ka ükski viit. Kuskil näitas Jõgevat ja teisal midagi muud. Aga lõpuks jäi V-J ikkagi otse tee peale ette. Äraütlemata toredad inimesed ja seebihuvilised, ehki üks vanaproa oleks tahtnud näha lõket ja pada ja teine ilmselt kogu tegu seatapust alates. Aga kõigil ei ole ju. Ei siga ega pada. Need teised nägid siis seda teistmoodi nõiduseasja. Ja kolmandada tahtsid loomulikult tõrvaseepi, mis rakveres maksta ühes poes 18 ja teises 9 krooni. Ja tegevat kõik naha pehmeks ja võtvat plekid ja üldse olevat imeseep ja ainult sellega saavatki pesta. Kui keegi leiutaks mõne maasikalõhnaga tõrva, siis võiks ju proovidagi. Seekord aga sai seebi sisse kitsepiimapulber ja pähklilõhn koos palmaroosaga. Parajalt läila ja magus kooslus tegelikult. Enamik seebist, mis teise vormi vähegi mahtus, jäi koha peale kasutamiseks. Loodetavasti jaotatakse see vennalikult.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kui teine kord Rakvere kandis ära eksid helista mulle. Ma ju siit samast pärit. Muide V-J edasi sõites nii 6 km on minu sünnikodu:)
Piret