reede, 23. juuli 2010

Vahe peal

vahepeal on valmis saanud herned ja aedoad, osa sibulamugulaid on hiigelsuured ja leidsin esimese emasõie kõrvitsal. Hästi palju isaseid on nii kõrvitsal kui kabatšokil, nii et on täiesti võimalik, et proovime ära õied taignas. herned on sel aastal külvatud mullu hernepõllult korjatud ja järgi jäänust. neid vaaadates tekib küsimus, miks üldse kasvatada noid udupeneid ja õrnu sukruherneid. Mis nõuavad hirmsasti tuge ja poputamist. Põlluherned vaatavad põlglikult minu pandud tuginööridele ja seisavad iseseisvalt pead püsti, miljon köisraagu õieli nagu tahaks ise kedagi toetada. ja kaunu on rohkem, olgu nad on väiksemad, aga neid on palju. Ja maitse ei ole viletsam, nagunii nad süüakse kohe ära, kui kaun vähegi kannatab. Ja praegu juba kannatab. Roosid on imelised ja petuuniaid teod ei ole ära söönud üldse, need ei söö enam midagi, peale seda, kui Ülle soovitatud siniseid graanuleid igale pole puistasin. neid lihtsalt ei ole enam. Muidugi jõudsid and hvitustöö teha enne ära, nt oranz päevaliilia jäi umbes kahe õievarrega ja murtudsüda kiratseb kah siiani. Kollase sügisjorjeni või mis ta nüd oligi, järasid ära täiesti.

Kommentaare ei ole: