pühapäev, 3. oktoober 2010

Lambapraad porgandite ja astelpajumeega

Kõik algab hommikul, kui suur poeg ütleb, et armas ema, maga edasi, ma keedan ise kohvi ja käin koeraga õues. Muidugi sõnastus oli väheke argisem, aga mu unistele kõrvadele ja magamata meelele kõlas see just nii imeliselt.
Siis näitab JOliver kuidas ta lambapraadi teeb ja pühapäevane menüü on jällegi paigas. Ja mis siis, kui turul käimine umbes 3 tundi aega võtab.
Kõigepealt tuleb selga panna pikk ruuduline turulkäimise seelik ja koer rihmatada. Korvi käevangu mul endiselt võtta pole aga see on pisiasi, sest ilm on jällegi jumalik. Läbi metsa, üle mäe. Me lähme mööda rada ja teeservast on vaja korjata ära kõik käbid ja männiokkad. Inimesed naeratavad. Kõik inimesed.

Lambaprae leiame saaremaa lihamajast, seal saab kaardiga maksta. See on kaasaja võlu. Ja mitte kuidagi see turule ei sobi. Jalutame väikeste majakeste vahel, katsume purskkaevuvett. Letid lõhnavad hapukurgi ja sibula järele, rosmariini ja tüümiani ei müü keegi. Ainult petersell, petersell, petersell. Till ka. Ilus, aga tühi. Üks tädi pakub oma aia õunu ja porgandit ja sel hetkel on mul kahju, et sularaha on 10 krooni ning porgandit on eelmisest nädalast veel kodus kuhjade viisi. Väikesed nummid porganid ja väga mõnusad õunad. Mida mul on rõdu täis, muidugi. Sügisjoonik, see klassika. Pehmed jänesekõrvadega karvamütsid on avaletil juba koha sisse võtnud. Sibulapärg jääb ka ostmata. Aga ilus on. Inimesed tipivad tikk-kontstel, see on uue turu mõnu - kuiv ja sile.


Ja tagasi lähme üle mäe. Sealt Vanaka harjalt, kust paistab kogu linn ja servake merd ja võiks lehvitada kõigile keda tunned. Liiv on soe ja männijuurika alla saab nii mõnusa sügava augu kaevata. Ja joosta mäest üles, mäest alla, üles ja alla. Okstega põõsaid peksta ja rontidest kujuteldavat lõkkeaset teha. Kiviga telefoni mängida ja lõikeheina ning vareskaera sahmida. Käbisid loopida ja väikese männipuuga juttu rääkida. Ja päike on. Isegi natuke linnahäält.aga põhiliselt Nõmme. Liiv ja okkad. Ja jagamatu hetk.

Edasi on augud mändide vahel. Need mis näevad välja nagu pommilehtrid aga vaevalt nad seda on, miks peaks. Ilusad, ümmargused. Sealgi veedame aega ja moorime liha päikeses. ta kogub männiokkahõngu ja muredat liiva kollast värvi ning rohelisi pohlalehti. Koer ei oska selels hetkes mediteerida, tema asend on pidev valvelolek.

Nüüd panen porgandid ja liha pannile, astelpajumee, pipra ja soolaga. Fooliumisse ja ahju. Kappareid ja rosmariini ei ole siiski. 175 kraadi.

Ei ole veel valmis, kannatust peab jätkuma päris mitmeks tunniks.

2 kommentaari:

Cranberry ütles ...

J.O. lambapraad on meie pere vaieldamatu lemmik ja untsu ei lähe kunagi ;o)
...alustuseks mõtlesin, et kuhu 7-maa ja mere taha turule jalutasid...lõpus juba aimasin. Ilus!

Annu ütles ...

nii ilus kirjeldus.