reede, 31. detsember 2010

Ära koo mu käpikuisse päikest

Uus kinnas. Sellest mustrist (raverly) saab mitu erinevat kinnast teha, ma alustasin peopesapoolega. Südamed proovin ka kindlasti ära, aga minu maitsele on originaalis natukene liiga palju asju ühte mustrisse kokku pandud. Ja kljepealsed triibud jätsin ka ära. 16 silma vardal, ütleks, et isegi rohkem võiks olla, tiba kitsas mu laiale käelabale.

 Mitte et siin kindapuudust oleks või et kõik muud tegemised valmis oleks. Oh ei, kaugel sellest. Aga see polegi kunagi põhjus olnud. Viimastel aastatel oleme kohgu perega kandnud ema kootud kindaid ja need ei paista otsa saavat. Talle ka meeldib neid kududa. Tuleb lihtsalt nentida, et kindakudumises on oma võlu, üks pool on see, et pisike asi, edeneb kiiresti. Teisest küljest - see kahe lõngaga mustri joonistamine on lõbus. Siin joonistavad mustri Drops delight ja Rowani  (vist) felted tweed, mis ammu ootas, et mis tast tehakse. Selline armas sambaroheline värv sobis punasega hästi kokku. Punane on seesama, millest enne proovisin palmikuga kinnast punuda, aga siiski võtsin ennast kokku ja harutasin üles. Nagu kogetud, siis üksikuna pole ta suurem asi, aga siin kahekesi  koos saavad väga hästi hakkama. Natukene kippusid üksteise külge haakuma, mõlemad sellised karvased kergelt viltuva iseloomuga.

Harutamisest - viimasl ajal teen seda järjest sagedamini. Mingid vanad poolikud asjad, või ka juba valmis. Tulemuseks mitmeid uusi vanu lõngakerasid. Mõni lõng kohe tahab, et teda taskasutataks.

2 kommentaari:

KK ütles ...

Tundub hästi mõnus ja soe kinnas olevat. Toonid on ka sellised hääd.

Terje ütles ...

See roheline on jah selline mõnus-mõnus. Punane on ka mitte kärts-mürts vaid soe.
Lisaks kõigele veel väike värviteraapia:)