reede, 4. märts 2011

Kuidas sa ikka ilma mütsita suusatad?

Väike vilksatus suusamütsist.
Ehki ta on juba mitu aega aktiivses kasutuses, siis ega pikka sündimislugu ei olegi. Siiski, kõigepealt oli Heidi, kes käis ringi oma edeva punasekirju mütsiga: Vihjeks Viljandi ja varras nr 1 või midagi sellist. Oi, see on ilus müts. Siis kandsid spordireporterid vahvaid mütse, mis ei olnud tavalised vaid mustriga. Ja sis tundus seni kasutusel olev punane suusakas paar sentimeetrit liiga pikk, et mõnus olla. Suusarajal peab ju ka kena välja nägema, ehki seal kogu aeg pime on ja kellelgi aega mütsi vahtida ei ole. Ja siis meenus Meite Muhu mustrite raamat, täis mustreid, millest üks ilusam kui teine. Ning Ilukuduja ning Marmelaadi imelised lillmustrilised kampsunid.
Aga endiselt ei ole mul kodus peenemaid vardaid kui 2 mm. Ja algatuseks kulus ära midagi lihtsamat. Et muidu saab talv enne läbi kui müts valmis saab. Need kassid vaatasid sukakirjas vastu ja ahvatlesid, lillekimbud tundus, et peab kuduma, kui juba ette nähtud on ja ega suurt rohkem ei mahtunudki. Tipus on veel mõned kirjud hambamustrilised read ja roheline tutike.

Vardad nr 2,
lõng: Carshmerino ja Austermann Barkarole, Novita nalle ja sinine Aade lõng.

Kommentaare ei ole: