pühapäev, 20. märts 2011

Pühapäevane õmblustöö

Ma ei tea täpselt, mis ajendas õmblusmasinat välja võtma. Kas oli see uuskasutuskeskusest leitud oranžitäpiline riie või Vilja imeilusad lapitekid või tõesti hoopis IT-s levinud lapitekivaimustus, aga keerasin jälle oma kaltsuhunniku laua peale laiali ja võtsin riiulist oma imetoredad lapitekiraamatud lappamiseks välja. Lihtsamate ruutudega alustasin küll juba ühel teisel ammusel pühapäeval, aga mis vahet sel. Neid lepatriinudega ruudukesi sai isegi nii palju, et ühele tekitoorikule ümbris on juba kasutusel. Lihtsad sirged õmblused, kiired 9-lapiruudud. Puudujääke on veel kangavalikus.

See oli juba hiljem, kui mingi tore link kolmnurkade kiirõmblemisest ette jäi.  Väga asjalik link, kolmnurgad tulevad neljakaupa oluliselt kiiremini ja ilusamad, kui neid kahekaupa, ka "kiiresti teha". Millega ma hätta jään, on mõõtmine - ehk et kuidas saada täpselt vajalike mõõtudega ruudud kokku. Jah, seal on küll tollimõõdustikus kenasti kirjas, aga ega ma ju ei taibanud ka kohe, et mu lõikamismatil on ühel pool sentimeetrid ja teisel need teised. Alles hiljem. Seega tegin umbes. Kuigi mitte päris, sest tegelikult sai määravaks kangatüki pikkus-laius, et kõik optimaalselt ära kasutada. Ruudud tulid seega nii laiad, kui olemasolev riba lubas. Kokkuvõttes tundub kõik kenasti proportsioonides olevat.



Hämmastavalt vähe läheb materjali, kui seda on mitut sorti. Sama värvigammat jätkus seega nüüd veel ja puudust niipea ei paista tulevat, sest nagu mainitud, rikastusin veel täpilise kanga võrra. Tõsi, rohelised südamed saavad otsa, seda on veel natu-natukene. Aga uuskasutuskeskused on ammendamatu varaait ja praegu ma kahetsen, et paar lina sealt kaasa haaramata jäid. Küll ei olnud nad roheliste südametega, aga noh, nii tulevikule mõeldes näiteks.
Igastahes arvasin ma, et nüüd on harjutatud küll, ja tuleb proovida midagi keerulisemat. Tegelikult muidugi võinuks ikka harjutada küll ja veel, sest väikeste kolmnurkadest ruutude kokkuõmblemine ja siis veel kokku õmblemine pole üldse lihtne, pigem vastupidi. Ja see on ka üks põhjus, miks ma päris kindlasti ei liitu nt IT lapitegemise projektiga. Mul on lihtsamate asjadegagi probleeme, aga seal on need kohustuslikud juba palja vaatamise põhjal minusugusele algajale juba suht rasked ja keerulied.  Pluss veel migid tähtajad. Aga samas oli see raamatu üks armsamaid tekke ja blokke ja kunagi on ikka esimene kord. Raamatus muidugi on gamma palju ilusam. Samas, kaks viimast õmblust harutan kindasti üles, sest hammastik on ikka häbiväärselt tömp ja nii see jääda ei või.
Aga selle raamatu peamine võlu vist ongi kangastes, imelised Amy Butleri kangad, mis kõik omavahel nii jumalikult kokku sobivad ja mille hunnik autoril oli vist meeletu. Õnneks on seal kenasti sammhaaval üles tähendatud, kuidas ribasid kokku õmmelda ja mis järjekorras, et lihtne ka oleks, mitte ainult ilus. Seega - ikka õpetus läbi lugeda, muidugi ma lugesin natuke hiljem ja sain tiba harutada. Ja mõne hambasakid ikkagi ei tulnud täpsed ega teravad. Needsamad lähevadki harutamisele. Ja roheline ääris pole nagu ka see päris õige.
Samas oli see kõik ikkagi nii keeruline, ikkagi sai isu otsa ja  nüüd ma panen masina kokku ja teist samasugust niipea ei tule. Võib-olla järgmisel pühapäeval?


Kommentaare ei ole: