reede, 30. september 2011

Tiiu, Tiiu

Ostsin uue ajakirja Tiiu. Jha, keegi tasuta ei pakkunud, tuli osta. Üks ajend oli kindlasti see ka, et seal on väike kupongike, millega saab ühe toreda tikkimisraamatu vähe madalama hinnaga osta ja kuna ma seda niikuinii plaanisin teha, siis miks ka mitte. Ehki kupongi ajakirjast välja lõikamine on nii loomuvastane. Seal on kolm kupongi veel, aga mu meelest viimati olid need raamatud ka ilma kupongita alla hinnatud Apollos.
Mis asi see küll on, mingi standardmudel või makett, millest eristuda ei tohi, et kõik, no ikka absoluutselt kõik ajakirjad peavad olema kellegi suure näopildiga. Või lapsepildiga. Või maja ja aiapildiga ning siis servad kirjult sisupealkirju täis. Nagu hiljutine uus ajakiri Psühholoogia, samamoodi vaatad aga, et näh, järjekordne mingi naistekas (eks ta ole ka, tegelikult ju), ajad vaat et stiili ja annega segaminigi. Pealkirja šrift on tiba erinev, aga see on ka kõik. Ja kaaneprsoonid on ju aastast aastasse samad. Ma olen pea kindel, et vähemalt Helgi Sallo on küll vähemalt tuhat korda kaanel olnud erinevatel väljaannetel. Et see Eesti ka nii väike ja toredaid kaant väärivaid iskuid siis nii vähe.
Aga väärib märkimist küll, et see tekst, mille Anne Veesaar oli Helgi Sallost kirjutanud, oli küll mõnus. Teistmoodi. Muidu on enamasti ühe toimetaja malli järgi seesugused persoonilood. Ma tean, ma loen iga kuu mitu ajakirja kaanest kaaneni läbi ja vabadel hetkedel vanu ka uuesti üle. Siin oli ikka tohutult isikupära sees. Kas meelega või kogemata, aga oli. Ja see oli hea, et seda ära ei olnud toimetatud. Maire Aunaste võiks ka kirjutada midagi, tema tekstid Maalehes on mul selged lemmikud. Ta ka  kirjutab palju parmeini kui saateid teeb.

Aga edasi läks kuidagi vana rada pidi ikka. Peale selle muidugi, et materjal ei ole läikpaber ja kujundus on ka natuke teistsugune, kuidagi lihtsam, kuidagi teistmoodi, kodusem. Mind alati aga häirib, et kui hakkan nagu midagi lugema, sis viuhti on artikkel juba läbi enne kui jõuad arugi saada. Nii ka siin. Naljalt ikka pikemat asja ei leia, ja selles lühemas on üritatud ka kõik asjad kiiresti ära öelda. Nagu ka ajakirjas - kõike on, palju on, hirm jällegi, et ei tea, kas järgmistesse numbritesse ka midagi head jätkub. Ses mõttes, et uut - mitte seda, mis igal pool mujal juba ka on ja on varem olnud. Tiiu lugeja ilmselgelt ei loe ju ajakirju elus esimest korda, on varem läbi töötatud ja üle elatud ka E, A/S ja teised.

 Retseptiosakond on siin vähe pikem ja sisukam vist, see matt paber teeb toidupildid mu jaoks kuidagi armsaks ja gruusia ürtide lehekülge ma enne ei märganudki, aga tundub huvitav. Moodi on ikka ka, aga seda, millist määret tuleb vanainimesel endale mokale määrida, seda osa nagu ei hakanudki silma. Õnneks.
Käsitööd võib teha - on imelised ristpistemustrid taga lõpus eraldi. Ja siis veel nipet-näpet ning üleskutse saata oma käsitööprojekt - foto ja valmistamisõpetus. Kaks parimat avaldatakse ajakirjas. Ainult kaks? või igas ajakirjas kaks?
Pole paha. Jalust just ei rabanud, aga külmaks ka üldse ei jäta. Ilmselt võtan järgmise numbri ka.  aga nimi oleks ikka võinud Maret olla küll.

Kommentaare ei ole: