pühapäev, 13. november 2011

13.oktoober


Viisime ühe tugitooli maale, et seal oleks mõnus end kerra kerida. Tool tundus väikeses toas nii suur, seal aga asetus õigesse taustsüsteemi ja sobis.
Tagasiteel ostsin krentu raamatu ja lugesin, lehitsesin ja meel liigutus. Mul on alati väike kahjutunne linna asutades, kõik jääb nagu maha ja pooleli. Seal aga oligi kirjas kõik see, miks see kahjutunne tekib. Mul ei ole siin õue peal kunagi õnnestunud näha rohkem kui kitse jälgi (jänesed ja rebased on siiski näole andnud) ja kuuske ka oma õuelt toomas ei käi, aga äkki kunagi siiski.
Küllap oleks ka pidanud neid otsuseid tegema varem, siis kui lapsed väikesed veel olid või sündimata. Nii et natuke nagu raamat kõigist neist, kes samast asjast unistavad. Unistusteraamat.

Muidugi nii tähenduslikku ja oma looga käsitööd kõik ei tee, aga seal oli igal oma legend ja mõte. Ehk suudaks isegi rohkem oma tegusid mõtestada, kuigi vahetevahel tunduvad kõik sõnad mõttetud. Nüüd sellest raamatust lugedes ma enam nii ei mõtle mõnda aega. Sest selles tundusid kõik laused olulised, midagi poleks saanud ära võtta või juurde panna. Kahjuks oli neid vähe, meeldivaid tekste peaks alati natuke rohkem olema.

Mulle nii meeldib lugeda inimeste ajaloolisest mälust, näiteks kui Signe kirjutab oma vanaemast või muust sellisest, siis meenuvad omadki vanaema-hetked. Tekivad omad seosed. Krentu kirjutas rootsi keelest, mina aga mõtlesin kohe oma tädi aino peale, keda ma vast mullu kuulsin esimest korda rootsi keelt rääkimas, see oli nii ilus ja vaba (ja ehki temal ei ole ju noarootsi ega rootsiga ometi mingit seost). Aga haapsalus seda usinasti õpitakse ja õpetatakse.  Ja kellele ei meeldiks, et teistele meeldivad samad asjad, Haapsalu linn näiteks. Ja tahtmine neid hetki natuke rohkem jäädvustadam neid olulisi hetki ja ilusaid tundeid, mis knagi mälestusteks saavad. Et miks mitte kohe, praegu.

1 kommentaar:

Krentu ütles ...

ohhh...... olen liigutatud. aitäh:)