reede, 2. detsember 2011

Piparkoogihooaeg

Seekord nädalal lõpus kodu poole minnes jäi pood tee peale. Ja pood oli muidugi täis piparkooke. Ja nüüd ka juba piparkoogitainast. ma olen küll juba tellimuse sisse andnud nii Monikale, kui Reedale, et kui nad kogemustega taignasegajad neid suuri laare niikuinii teevad, siis prooviks ma sel aastal ka luksuslikumat kaupa ja ostaks mõne kilo taignameistrilt. No et kas on ka teise maitse või olemisega. Täna korjasin korvi poolekilose pätsikese. Mul on ikka varem häda olnud nede kleepuvusega, jäävad laua külge kinni ja ei ole üldse mõnus ei rullida ega vormida. Aga Monika ütles, et lihtsalt tuleb rohkem jahu panna lauale. Ja nii ongi.

Ning nii ma siis tükk aega mõtlesin, et kui väsinud ma täpselt olen. Ja kas ei peaks end kätte võtma, ütlema endale, et tegelikult ju ei ole. Ja saama lahti süütundest, sest oleks pidanud muidugi ujuma minema, või midagi sellist. Mitte mõtema küpsetamisele. Aga kuidas sa vaatad lapsele otsa ja ütled, et kullake, emme läheb hoopis kodust ära, selle asemel et mõnusalt piparkooke küpsetada.

Ei läinudki siis mujale kui otse kööki, panin pitsa ahju, segasin päev läbi kerkinud leivataigna kokku ja panin vormidesse kerkima ning siis kui söödud ka juba oli ja tee joodud, rullisin taigna lahti. Rullus küll, esimesel korral ma muidugi suutsin jahu-teema ära unustada ja olin sunnitud kõik kaunikujulised kaheksakannad (via Hobipunkt) , bussid ja vedurid juustunoaga laua küljest lahti kraapima ja uuesti vormima. Veel suurema jahuhulgaga.

Aga pärast oli mõnus. Keegi segama ka ei tulnud. Ja ma täitsa nautisin oma uusi piparkoogivorme ja ei teinud ühtegi südant, kuuske ega kuud. No nii vahelduse mõttes. See käpik oleks ilmselt ka täitsa tegija vorm, kui mõelda, kuas seda kaunistusmitrid kaunistaksid. Sest no minu glasuurimine, see ei oma küll erilist kunstilist väärtust. Käsi küll värises, ilmselt vastutusest. Või pole harjunud sellises asendis olema, ikkagi ilma klaviatuurita.

Glasuuri, tõsi, ostsin meelega seekord ainult valget ja selle doseerimises ei ole ma kuigi osav kunagi olnud. Kindlasti mitte nii nagu Proua Polkovnik, sest no selliseid piparkooke ma ei raatsiks mitte süüagi. Kuidagi ei suuda ma kunagi piisavalt pisikest auku sinna kilekotti teha. Tea, kas ta teeb seda nõelaga või kuida saab nii filigraanne olla. Õnneks saan ma veel harjutada, siis kui need imelised taignamäed mulle koju jõudma hakkavad
Lapsele muidugi sobisid kõik, mida rohkem glasuuri, seda parem. Ja esimesed jõudsid kõhtu juba enne kui viimased ülde glasuuri peale mõelda jõudsid.

2 kommentaari:

Polkovnik (Kadri) ütles ...

Kullake, sinu piparkoogid on väga toredad. Ei maksa hulluda kõigest sellest piparkoogi-pits-hiilgusest, mis ma siin-seal näidanud olen - sellel on oma kurb varjupool. Selliseid asju peab tegema öösel, sest koos lastega seda teha ei saa. Piparkoogitamise eesõigus on minul, sest need augud kotis on tõesti pisikesed (kääridega lõikan) ja lastele mäkerdamiseks ei sobi. Kuna soetan tavaliselt kõiki värve glasuure ja ise teen ka veel üht-teist juurde, siis pole mõtet ka lastele eraldi komplekti osta, sest seda kraami jääb nii palju alles. Seega ootavad nemad kannatamatult päevi ja nädalaid, kui minu oma filigraanivajaduse olen rahuldanud ja siis saavad nad toredad suured augud lõigata ja kunsti tegema hakata.
Et siis selline piparkoogi-terror käib asjaga kaasas. Ja kiiresti kaduv on see kunst ka aga seda rohkem saan ma uusi nikerdusi juurde teha :P

Terje ütles ...

Aitäh, Kadri.
Nii vist ongi, et ilusad inimesed on puruhaiged, kauneid piparkooke tuleb teha ööune arvel ja karjääriga inimestel pole isiklikku elu. Ohverdus kõiges, ma armastan magada küll rohkem jah