pühapäev, 11. märts 2012

Monica

Salakudumine on midagi ohtlikku. Kunagi ei tea ju mis välja tuleb. Ja algul näed vaid killukest. Ma polegi enne ühestki sellisest afäärist osa võtnud, asjata muidugi. No seekord läks millegipärast teisiti, ju oli aeg küps.
Esimene vihje oli paljutõotav, enamik kudujaid tegi selle valmis supsti ja pani pildid foorumisse rippu - ilus oli. Kuklast alustatavatel rättide fenomn ongi ju esimesed kiired read. Mida aeg sedasi, seda pikemlas read kasvavad ja kudumi valmimiskiirus aeglustub.

Müsteeriumi teine vihje oli hoopis omamoodi, põiki. Ja lilleline. Nagu hoopis teisest ooperist. Nagu oleks disainer tahtnud proovida kõiki võimalikke stiile ühes teoses. Aga eks kudujate huvi peab ju millegagi ülal hoidma. Ja see lõik tekitas tunde, et no nüüd on kõik pitsikudumise kaanonid pea peale keeratud ja mingit tavalist rätti sealt küll ei tule. Ega tulnudki. See oli ka see hetk, kus ma sain aru, kui õige oli ühevärvilise lõnga valik. Ja et pehmest karvasest mohäärist on ka pitsi täitsa mõnus teha. Tuleb selline sossu

Edasi oli üks suur-suur vahepala. Pikalt lihtsat lehemustrit. Kirju-mirju tasakaalustamiseks väga hea. Aga palju oli ja  aega võttis, õnneks olid mingid pikemad vabad kudumishetked ja eks ta oli lihtne ka, läks kiiresti edasi.

Natuke kasvatusi ja siis oli valida nupulist ja mittenupulist varianti, aga minu lõngapool kahanes uskumatu kiirusega. Eriti muidugi peale lillerida. selelle ma tahtsin ka teha tiba teistsuguse lille, et nagu alguses nood. Aga pärast vaadates valminud lillerida selgus, et ega vahet ei olnud. Lihtsalt lõng sai kiiremini otsa. Harutama ka ei hakanud. Aga pärast jätsin kõik nupud hoopis tegemata. Mina, kes ma armastan nuppe.

Poolilt sai lõng siiski otsa enne viimast vihjet. Pronksi lõngapoest oli see aare aga ära müüdud ja kuna seal niigi vähe ruumi, siis uue ootus oleks väga kaua kestnud. Ainult üks tokk oli alvita Silk Kidi, aga see oli see päris valge, mitte naturaal nagu minu oma. Kunagi lapsele vesti kududes kudusin sellele ka varrukad, mis käiku ei läinud. Seisid ja ootasid oma aega, uut kampsunit või midagi. Nüüd oligi õige hetk nad üles harutada. Räägivad küll, et mohäär ei hargne, rahulikult tuleb, ei mingit probleemi. Või siis oli mul lihtsalt väga hea iseloomuga mohäär, selline vähekarvane. Terve hunniku sain lõnga, aga kuna enam mite kuskilt rohkem seda võtta polnud, siis loobusin edaspidi ka kõigist nuppudest. Laps vesti üles harutada ei lubanud. Ja päris liiale nüüd ikka oma kuduhulluses ka minna ei saa.


aga see viimane vihje, mulle tundus, et ma ei saagi kunagi valmis. aega kippus kuidagi nappima,  viimane vihje sündis niimoodi  rida päevas. Vahepeal harutasin ja aru ei saanud, mis asi see valesti on. Kõik on nagu õige, aga ei klapi kuidagimoodi. Selline ebaloogiline muster, pildid kah nagu selgust ei andnud, kuidas ma nii valesti kududa saan. Nagu esimest korda kooks pitsi. Kudusin uuesti. Siis harutasin jälle (aga materjal on ju mohäär, õnneks siidisegu, see käitub viisakamalt), sest ikka oli kuskil nihe sees. Et õhksilmused...lugesin üle, tegin juurde kuhu vaja, aga nüüd läksid kahandused paigast ära. Jälle varras välja ja lõnga kerima. Õnneks mohäär ikka sirinal üles ei hargne, sai teadlikult harutada ja elu üle järele mõelda.


Jonn sees, nurka ka ei visanud nagu abikaas soovitas. Ja siis eile plahvatas - see ridahaaval kudumine viis vist selleni, et ühel päeval vaatasin ühte skeemi ja teisel teist - aga need on ju erinevad. Ei ole nii, et nuppudeta variandil on lihtsalt nupud ära jäänud. Ja kui kududa (nagu mina vist tegin) nuppudega varianti ja jätta nupud tegemata siis järgmine rida võiks ikka ka samalt skeemilt olla.

Nii et lõpp läks juba ludinal. Ei, teist samasugust ma ei tee. Maailmas on veel niipalju kudumata mustreid.
Millest mul kahju, on see, Monika esimene motiiv väga tugevalt äärepitsis ei kordu. sest see osa meeldib mulle kõige rohkem.



Kokku sai suur sall, 180 cm läbimõõduga poolring. Päike oli muidugi juba loojas, kui ma salliga jalutama jõudsin
Ja  Isetegija pildialbumisse pildi lisamisega sian ka lõpuks hakkama. Oli tunne, et see võimatu siiski ei ole, aga lihtne see ka polnud, siiski. Ikkagi esimene kord

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga väga väga ilus :) Ükskord proovin ka. Aga mitte veel, julgust peab koguma!

Jupi

Meeli ütles ...

Nii armas lugu :). Sall on nagu nii meisterkudja käe alt tulnuna ülikena!

Terje ütles ...

Aitäh, Jupi ja Meka
eks ilusaks teeb ikka muster. Ka mittekudunud inimesed said ju väga hästi hakkama, seega pole see pitsikudumine midagi keerulist, mina poole mingi meister ju ka, ma ei oska isegi pahempidiseid silmuseid õige töövõttega kududa.

Anonüümne ütles ...

Kaunis sall:) Aina enam olen veendunud, et ühevärvilisena on kaunim kui üleminekuga lõngast.
Edu.

Ruth