esmaspäev, 16. aprill 2012

Karbid

Juba enne kui ma poest suure oranzi purgi pva-d üles leidsin, oli tahtmine karbitada. Aga liimi leidmine võttis aega. Ja siis läks veel aega, nii et liim, mida ma vist kolm korda toomas käisin, aga mis iga kord poodi maha jäi, sai veel oodata enen seda õiget päeva. Õpetus väikesele ruudulisele paberitükile kirjutatud, teise karbi pealt maha joonistatud, juba kogenenuma karbitegija õpetussõnadega varustatud.
Esimesed harjutused tegin tagaplaanil oleva sinise karbiga - rulookangas imeilusa neerumustriga. Aga seda pva jälle hästi ei liimi. St muidu küll, aga nurgad ja ühenduskohad tulnuks millegi muuga teha. Mida mul polnud.
Paberikunst on ikka etem. Murdub hästi ja puha. See paber siin oli selline tugevamat sorti ja kaunistatud . Toona, 2009, ma ei lubanud kalendrit ära visata, kui 2008 läbi sai, sest ma kohe teadsin, et millekski läheb seda veel vaja. Tohutult kahju on siiani, et üks hõbedakambri aarete fotodega suur kalender siiski ära visatud sai. Sellest saanuks alles dekoratiivpaberit. Aga praegu on veel mõned aktid ja nipet-näpet alles, nii et Viiralti sari võib saada isegi jätku.

Enne tiigreid oli tegelikult ikka täielik põrgu. Joonlaud andis imelikke tulemusi ja papp paistis otsa lõppevat enne õiget aega. Paber kleepus ja ei kleepunud ka. Liim läks sõrme otsa ja määris rohkem kui vaja. Jutud sellest, et pva liim kuivad läbipaistvaks, tol hetkel ei tundunud küll eriti usutavad.  Liimi osas tegin tähelepaneku, et õhemalt laiali määritud liimiga on palju parem asjatada kui paksu valge kihiga.
Ja tagakaas kalendril oli ka ikka väärikast kõvast papist, nii et sellest tegin karbile karkassi. Tiigreid jätkus nii sisse kui välja. Ei mingit pitsi või paelavahtu, lakooniline minimalism. Siis ma vaatasin veel, et kui nüüd Viiralt aab otsa, siis saab kenasid decuopage paberid ju ka kasutada, kui nagu poolmuidu saab. Need küll vist läigivad, aga see küll midagi paha ei tee. Ja tugevad on ju ka. Põhiline, et armsate mustritega, näiteks see kuldne isutab küll. Kui romantikatuju peaks peale tulema

Kokku tuli nüüd neli tükki, muidu oleks kolmega saanud, aga õigel hetkel avastati mind nokitsemas, kohe tuli koerapildi teema sisse. Ja kalendrikoguja võttis aga järgmise kalendri välja. aastast 2009, ohtrate koerapiltidega. Selle kujunduses polnud paraku karbi tegemise vajadustega eriti arvestatud ja nukerdamist oli veidi rohkem. Paigutamist ja planeerimist, et kääbuspinšer jalad ülespidi ei jääks ja et külgedel paistaksid ikka pigem mõne koera silmad, mitte pärakupaun. . 



2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ohoo!! need paistavad küll väga ahvatlevad karbid!
ingrid

Anonüümne ütles ...

Kiftid karbid!
Edu.
Ruth