pühapäev, 29. aprill 2012

Kevadõhtu rannas

Pojengid on nii müstilised, kui nad hakkavad alles avanema ja nina evadesse pistavd. Hiinast pärit lilledena tundub nende olemus eestimaa kevades nii võõrana.
Rand oli tühi ja kivine, kui üksikut surfajat mitte arvestada. Linnud pesitsevad küll kusagil rahulikumas paigas, aga roogu ja adrut ja selle sees pisikese karbikesi. Piki veepiiri jalutamine on alati selline meditatsionisarnane kogemus.

Koerale meri ei meeldinud. Ja esialgu hoidis ta end sellest ikka nii kaugele kui vähegi lubati. Istus ja värises, tõstis käppi ja tegi haledat nägu. Tagaplaanil kaunis võrgukuur ja looduskaitseline must pappel.


Poisile meeldis küll, ehki pildistamsie hetkedel tegi ta just neid kõige kõveramaid nägusid. Aga kive sai loopida ja käed ei läinudki väga mudaseks. Loike ja tiigikesi ja muidu huvitavaid loodusnähtusi oli ka veepiirist eemal.


Loodusnähtuste hulka ei saa kahjuks arvestada suht värsket silti teeveeres. Pealiskaudsel vaatlusel tundus olevat kenasti kruvidega otse puu südamesse kruvitud, inimkäega siis ilmselt elektridrelli abil. Randuvaid või mereleminevaid tramme või trolle siiski silma ei hakanud.
Rannakarjamaadel aga karjatatakse lammaste kõrval ka neid armsaid mägiveiseid. Perekond vaats meid suht harjunud pilgul, noh nagu oleks tegemist olnud loomaaia filiaaliga. Väike vasikas sügas mõtlikult tagajalaga kõrvatagust ja siis läksid nad ära sööma.



Kommentaare ei ole: