esmaspäev, 9. juuli 2012


Tänavustel Keskaja päevadel tegin ma jällegi seebitöötoa. Isegi mitu, kõigile küll publikut ei jätkunud, aga mõnele küll. Ehki segamist vaatasid paljud, sest see kestis pikalt, mõni ports läks kiiremini kokku, teisel kestis ca 2 tundi. jahtus maha vahepeal ja siis läks keetmiseks kah. Ilusad päikeselised päevad olid, räägitakse et hästi kuum - katuse all ei sanaud arugi. Ja siis , et olla kõvasti äikest olnud. Küllap see oli kuskil mujla, aga mitte Niguliste mäel.
Midagi väga hullult keskaegset muidugi ei olnud, ehki priimus oli elava tulega ja puha. Kes see keskajal siis ikka seebist väga lugu pidas? Vähemasti  ülikud vist mitte, kui ma nüüd ajalugu õigesti mäletan. aga taimed ja lõhnad olid au sees ja mulle ikka pidevalt mainiti, et head lõhnad ulatuvad juba kaugele-kaugele ja et eks nad lõhna järgi tulid. Sestap siis sai lõhnavat salvi segatud. Salv oli sisu poolest autentsem, seda tegin ka ja inimesed said seda ise vaaritada. Väikestele vene tüdrukutele meeldis eriti. 
Selle nädalavahetuse seepidel on kaks kihti just seepärast, et alguses tegin ühe ja paari tunni pärast teise. Kokku siis neli segamist. Ja nii on nad tiba lõbusamad ka. Kummalgi kihil on oma lõhn, ehki koostis on samasugune.

Üks seep on kitsepiimaga, vaarika-roosi lõhnaline. Teine antiseptiline ehk teepuu eeterliku õliga +rosmariin. Ja tugev, värvitud saviga, savi panin  ikka kohe palju.


Järgmisel aastal samal ajal jälle.

Kommentaare ei ole: