pühapäev, 29. juuli 2012

Värav

 Suure koera ajal oli meil suht õhuline võrav, pigem isegi sümboolne, tähistamaks koerale piiri, millest üle pole hea minna. Ja ta siis ei länudki. Värava algmaterjaliks olid vanast majast leitud vanad materjalid - väärikad, kerged, ajahambast puretud. Väravale lisaks tegime kunagi leparoigastest aia, samuti selline pigem sümboolne, aga leparoikad loomulikud üle kümne aasta vastu ei pidanud ja mingil hetkel sai hulga pliidipuid. Kena kooritud kuiv lepp. Ja selle asemele kuusehekk. Kuna aga maja ja tee vahel, värava kõrval kasvavad põlised saarepuud, siis on kohti, kus kuused kuidagi ei taga kasvada. Selle koha peal polnud siis suurt midagi. Istutasin küll mullu sinna viirpuud, et okkalne põõsas või nii, aga nad on alt ju lagedad. Ega takista väikest koera kuigivõrd

Loogiline jätk oli siis uus aed teha. Hoogu sai ikka ka korralikult võetud, ikka kuni viimase võimaluseni. Esmalt toksisime aiapostid maasse, tõmbasin mingi vana võrkaia vana väravaposti külge, aga ega siis sellest üksi ei piisanud. Asi ikka muutus järjest kriitilisemaks ka. Pubekaeas peni ei taha enam üldse sõna kuulata. Peatas tee peal autosid ja ülbas naabri aia ääres. Seega on meil nüüd toekas värav, alumine pool lipitatud. Ise tegin. venna õpetas ja valvas, kuidas esimesega hakkama saime ja teise tegime juba omapäi. Suve palaaimal päeval jne. Üldiselt, kui on elektrisaag ja elektridrell, siis on kõik ikka suht kerge. Mõõdulinti on ka pisut vaja. Saematerjali oli meil katuse tegemisest üle. Seda on veelgi, hakka või aiamööblit meisterdama. Kruvisid on ju ka karpide viisi, eluks ajaks PIntseldasime värava üle ka, mingi väga erilise immutusvahendiga. Tegelikult ma tahtsin muidugi roheliseks, aga no seda seal poes ei olnud. Nüüd on pruun

Ja õhtul olid seebimullid

Kommentaare ei ole: