pühapäev, 19. mai 2013

veel kauneid nõusid

Mõnes mõttes on tegu teatud pärandiosa kättesaamisega. Teisest küljest tuleb ema tänada, et ta viitsis seal tuhnida. [Seal] tähistab seda kohta, kuhu vanaema-vanaisa kraam, niipalju kui seda alles jäi peale saatuse ootamatuid keerdkäike, jõudis. Ega seda palju polegi, osat ei osanud kuhja otsas olnu hinnata ja on ilmselt läinud lihtsalt kildudeks või prahti. Natuke vast ka erinevate vanakraamikaupmeeste juurde. Ja suuresti on ikkagi tegemist rohkem või vähem nostalgilise väärtusega asjakestega. Päris kõike ma veel endale ka ei saanud. Roosa vaagen oli vast kõige silmatorkavam ka vanasti. Sellist erandlikku värvi olles jäi ikka silma. Samas võis külgetõmbejõud tulla ka küpsistest, mis sellel vaagnal kogu aeg olid. Kapis, klaasi taga ja vahel koos klaasjate piparmündikommidega.
Väikeseid pitsservaga kausikesi oli vanasti tegelikult rohkem, järele on jäänud üks. Sellest kausikesest saime moosi, küll mitte iga päev, aga vahel eriti ilusatel hetkedel. Väga paljude esemetega seotud mälestus paneb nendesse armuma tagantjärele. Lapsena tegi pigem meele mõruks, kui pitsilise serva peale läinud moos jõudis ära kuivada ja nõudepesus kergesti ära ei tulnud.
Kolmandat vaagnat ma tegelikult ei mäleta, aga küllap ta oli. Eks neid vaagnaid oli tollal ju rohkemgi, aga egas neid köiki ei kasutatud ka, sest eks asjad ju kippusid ikka katki minema, eriti need klaasist asjad. Ja klaasidega kapist oli selliseid suuri asju kole raske välja ka võtta. Torti pealegi serveeriti nagunii samal alusel, millega see poest toodi. Ja puuvilju näiteks viinamarju omal ajal ju polnud kombeks niiväga pakkudagi. 


2 kommentaari:

Anu ütles ...

vaimustav!

Anonüümne ütles ...

Puhas nostalgia - pitsservaga kausikesed - meil magustoidukausid. Paari aasta eest veel oli üks - nüüdseks seegi kõige kaduva teed läinud. :(

(Retsete)