reede, 28. juuni 2013

Pärnu roosid

Juhtus nii, et abikaasa ostis Pärnusse maja. Ja selle maja aias oli roosipeenar. Ma olen igavesti tänulik müüjale, et ta need sinna kasvama jättis. Ehki sel kevadel lilledel vist eriti rammu ja armastust õigel ajal polnud saada, siis ehk järgmisel aastal saavad seda enam. Ning on kaunid ja lopsakamad veelgi. Ilusad on aga ka haprad varred ja väikesed õied. Ja mõni on eriti huvitav, ühel näiteks on kirjud õied ja teisel hoopis ühes kobaras nii valged kui kollased.
Roniva väänroosiga on muidugi omaette lugu. Suur ja ilus. Aastaid proovisin ma asukülas samasugust kasvatada. Juba peaaegu et õnnestus, aga niis uureks ei kasvanud kunagi. Ikka näpistas külm kasvud ära ja nii kaunist päikest ei saanud vist ka kunagi. Aga vahel tuleb unistus ise sulle koju kätte ilma et selleks erit vaeva peaks nägema. Ehki vahest just selle pärast tulebki, et väga ei muretse
Tõin maalt oma pisikese roosijuurika siia kaasa, äkki meeldib talle siin ja kosub. Kuidagi kahju hakkas taimekesest. Mu suurim ,emmik on Haapsalu kuursaali juures olev roosiaed. Seal on ühes penras palju ühesuguseid ja nad mõjuvad ühtlaselt. Siin on muidugi vastupidi, kõik on erinevad. Ühes servas valged, teises kollased ja keskel punased, erinevakõrgusega pealegi. Mis aga parim oleks? Kas kohendada peenart ja teha ümberistutusi, aias ruumi ju on, saaks rajada ka täiesti uude kohta täiesti uue peenra. Kas see on nüüd maastikuarhitekyi erialane küsimus või kuulub rohkem agronoomia valdkonda, kumba eriala peaks õppima minema. 

Kommentaare ei ole: