esmaspäev, 3. juuni 2013

uus vana klaas

Roosast klaasist kausikesed olid [mannavahu kausid] ehki venna mäletab, et nendest pidi rohkem hoopis kompoti sööma. Võib-olla tõesti,kompotti tehti ikka sagedamini. Eriti õunakompotti kuivatatud õuntest. Ja vahel rabasberist ka, ehki need ei kasvanud kunagi jämedateks varteks vaid olid pigem peenikesed ja punased.
Mannavahtu tehti vahel. Punasesõstraamahlast ja seda oli ju alati palju. Mannavahtu tehti harvemini, sest sellega o,i rohkem jändamist. Elektrimikser tuli meie ellu väga hilja ja ma ei mäleta, et sellega kunagi mannavahtu oleks tehtud. Ikka läks keegi, tavaliselt vanaisa suure poti mannavahu toormega jahedasse nn väiksesse esikusse ja kloppis seal
Ruudulised kausid on mulle alati meeldinud, aga neid kasutati vähe ja nüüd andis ema ned mulle, et talle need nagu väga ei meeldivatki. Ilmselt seepärast ei mäleta ma ka nende kasutamist. Või on nendega nii, et vaadata on ilusam, kui juba hapukurk sees on, siis nagu ei märkagi enam. 
Ja see klaasvaagen on niisama, selega pole mul mälestusi millegipärast üldse. Aga kui panin lauale õhtuste päikesekiirte alla, oli ikka väga kaunis ese.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kaks viimast on meilgi. Ruudulised kausikesed - mõni, mis veel alles - on meil praegugi kasutuses. Just kas kurgi või seenesalati või marineeritud kõrvitsa all. Mingi reegel vist igas majas? Magustoitu söödi meil samuti teistsugustest kausikestest.

(Retsete)