esmaspäev, 1. juuli 2013

maasikamoosi tegemise kunst

On kunst küll, esmalt juba see, kuidas leida õige hinnaklassiga maasikad, mida osta raatsiks nii, et moos pärast kulla hinnaga ei tunduks. Sest et ega omal ikka niipalju küll neid kunagi peenras ei ole, et mingeid arvestatavaid talvevarusid saaks koguda. Aga kui enamik vaid maasikamoosi ongi nõus sööma?
Teine kunst on see, kuidas saada moosi rohkem kui on maasikaid. Tavaliselt jääb ju marjakogusest vaid pool järele. alguses kulub seda lihtsalt söömiseks ja pärast lihtsalt kuidagi on vähem. Ja mahla tahaks ju ka. Maasikamahl aga on piisavalt lääge, et mitte hea olla.
 
Ehk kuidas ma maasikamoosi keedan.
Esiteks puhas maasikamoos on intensiivse maitsega ja teda on alati vähe. Sestap ma eelistan masikamoosi rabarberiga. Kask kolmandikku maasikaid, ükskolmandik rabarbereid.
Rabarberi lõikan väikesteks tükkideks ja panen ööseks vette seisma. Maasikad puhastatult ja suhkruga segatult ka, vähemalt paar kolm tundi, see sõltub ka sellest, et millal on päeva kõige jahedam hetk või külmem köök. Palava ilmaga kööki kuumaks kütma hakata ja ise sealjuures siis rõõmsa näoga moosivahtu riibuda tundub masohismina.
 
Järgmisel päeval valan marjadelt ära potti tekkinud maasikamahla ja panen poti tulele, rabarberipoti ka. Kuumusega tekib marjamahla juurde ja selle valan samuti ära. Teise potti, ning lisan sinna suhkrut. Rabarberid keevad hästi ruttu pehmeks, need tuleb maasikate juurde tõsta enne kui lagunema hakkavad ning rabarberimahl maasikamahlale lisada. Ja maitsta kas on ka piisavalt magus. Siirup peab minu arus olema niisugune, et sellele ei peaks talvel morssi tehes veel suhkrut joodavuse huvides lisama hakkama. Vahepeal on marjapotis kindlasti veel vedelikku tekkinud, seegi tuleb välja nõrutada. Ja nii seni, kui potis on enam-vähem paks moos. Segan selle saumikseriga läbi. Sest nii ei hakka tundlikemail hambad valutama kui maasikamoosis rabarberitükile peale sattuvad. Ja lisan suhkrut ka. Maitse järgi. Oblikhape peaks kergelt ka konservandina töötama?
Igastahes on mul nüüd moos ja siirup (seda keedan tihedamaks) ja mõlemad väga hea maitsega. Ühele pisikesele kogusele lisasin rummi. See oli veel omamoodi huvitav
 
Varsti tuleb vaarikaaeg. Tiiu-ajakirjas oli vaarika-šokolaadimoosi retsept

Kommentaare ei ole: