pühapäev, 22. september 2013

Metsarajal



Pärnu kandil ikka jätkub meie jaoks veel uudisväärtust ja Valgeranna seikluspargis polegi veel käinud. Võibolla kunagi ikka lähme ka. Aga täna tegime RMK metsarajal tiiru Tammistu metsas. Ma sattusin sinna jalutama üks eelmine kord, kui tüdruku ja koera agilitysse viisin ja sel nädalal tirisin leksi ka sinna, ta oli nöus, et seal võib jalutada küll, nii lapse kui koeraga. Lisaks veel see hariv osa, poisil ongi parajasti loodusöpetuses teema mets, leht ja okaspuudega. Ehk siis tuli selline õuesõpe. Rajal on igat sorti puid ja erinevaid metsakooslusi, väga hästivalitud paik. Laupäevasel päeval küll eriti inimesi seal silma ei hakanud, küllap käivad inimesed seenel mingis teises metsas. Seeni ka eriti silma ei hakanud. Välja arvatud ühes kohas, kus oli antuke võsa langetatud ja siis maha jäetud. selel mahajäetuse triip oli üleni seentega kaetud. Söögiseened need vist ei olnud, v.a üks ära eksinud männiriisikas. Neid võinuks küll ohtralt kasvada, täitsa selline männiriisika mets tundus olevat. Mõte oli ka seenenäitusele minna, aga see jäi ära, mõne seene me ikka ju avastasime. Huvitav, kas koolid ikka kasutavad ka seda rada. Ma tean, et meie omad tegid lehtpuude õpet küll kooli kõrval pargis, ega ei ole ju tegelikult vist aega niimoodi kaugemale minna.
Sildid ja kõik, väga viis, ainult see oli üllatus, et raja algus nagu eriti üldse tähistatud ei olnud, ausalt, ma arvasin et algus on seal, kus on silt. Ehki jah, see oli kummalises kohas küll ja õige algus oli ikka seal kus oli loogiline ja seal oli kaart ja istumisekoht ja üldse. Samas, ega vahet ju pole, kustpidi käia. Teisalt, oleks võinund enne  etist ju kaardiga täpsemalt tutvuda. Aga või siis alati nett niimoodi pähe tuleb.
 Targemaks sai ka, et seal oli kunagi liivakarjäär hoopis. Ja et osa oli metsaga taastatud ja teine osa siis mitte, aga järves kahjuks vett enam ikka ei olnud, kerge kasevõsa. Aga no oli ka näha, et rada on ikka mitu  head aastat vana, numbrid puudelt olid maha kulunud Metsamuuseumis ja kvartalipostil.
Pikniku tegime ka, lõkkeplats oli kenasti olemas, võtsime oma võileivad kaasa ja ronisime alla jõe äärde. Jõel oli tihe paadiliiklus, lained tulid kaldasse ja koer haukus lainete peale. Mets oli nii kodune, nii kodune.
Pilt RMK lehelt

Kommentaare ei ole: