teisipäev, 25. veebruar 2014

Vabariigi aastapäev

Sellele aastal oli meie vabariigi aastapäeva traditsioon ikka suhteliselt sarnane esimeste selliste päevadega. Kui suur poiss oli väike, võttis issi ta kukile ja  ei olnud tähtis, kas on soe või külm. Me läksime ja lipud lehvisid. Sõdurid marssisisd ja emie lehvitasime. Enamasti oli külm talveilm, sellist sooja pole olnudki. Ja erakordselt algas paraad ka keskpäeval. Loodetavasti edaspidigi. Sedapuhku ilmselt olid põhjuseks rohkem pealinnast kohalesõitvad inimesed, aga ikkagi, mis valu üldse oli alustada kl kümme .
Sild oli avatud vaid bussidele, sestap oli juba üle silla tulek suur rahvalik rongkäik. Kõik vist sillalt alla ei mahtunudki, eks sealt kõrgemalt oli parem vaade ka. Pärnu paraadiplats ehk Keskväljak sobis küll, ruumi oli palju nii pealtvaatajatele kui kaitseväele, ainult et puid oleks võinud vähem olla. Õnneks on need veebruaris kenasti raagus, ehki kuused küll mitte. Sestap nägi ühes nurgas olles ikka vaid oma lähimaid, meie näiteks Tema Majesteedi kaardiväge üldse mitte. Ja neid vist ei näinud ka Pikal tänaval ülesrivistunud pealtvaatajad, sest nagu hiljem kulda oli, olla jalastunud väelased pööranud kohe peale teatrimaja paremale ja kadunud mere poole, Rüütli tänavale ja mujale. Pikal tänaval nägi seega masinaid. Neid ikka oli, palju ühetaolisi ka, erineva suurusega haubitsad sabas, aga näiteks ka mobiilne radar, mis ringi sõites paistab tavalise suure rohelise kastina.  Põhiline, mida paraadilt oodata, olidki autod ja terendav võimalus neisse sisse ja peale ronida. Radarimasin oli lindiga piiratud ja sinna sisse ei saanud muidugi. Aga tulid ka õhusõidukid. Kui merevägi lihtsalt marssis meist mööda, kaunites mustades vormides, siis helikopterid vedasid kaunilt eesti lippu, lennukid lasid erivärvilist suitsu välja, valget ja sinist (kolmandat lennukit oleks ikka ka vaja, musta suitsu jaoks, aga eks see must suits oleks kole õudne ka samas). Ja lõpuks ka usa hävitajad unnates. Elamus missugune.
Rahvast oli ikka meeletult palju, ka poed olid paksult täis, väidetavalt ka hotellid ja kohvikud.
Kõik Keskväljakule paigutatud masinad ronis poiss kenasti läbi, ei mingit häbenemist ega tõrkumist. Keeras rooli nii manides kui haubitsal, mille laskekaugus pidi olema ca 22 km, ehk siis Pärnust Pärnu-Jaagupisse. Mõni ime, et laskeharjutusteks on vaja suuuuuuuri platsdarme. Püüdsin teda ka pildistada, aga välioludes mu telefonikaamera tõrkus ja kõik pildid osutusid ühtlasteks hallideks laikudeks hiljem. Isegi mitte militaarroheliseks.
Aga kuna platsil suppi ei pakutud ja ilm oli ikka parasjagu tuuline, hakkas hoolimata soojast aluspesust ikka jahe küll. Tegime kodus ise oma boršisupi ja panime telekast paraadi korduse mängima. Kuulsime kõik relvade nimetused ära ja puha, enne olid kõik ühtemoodi suurtükid ja kahurid, nüüd sai teada ka seda, mida platsil ei näinudki. Näiteks, et sõitsid seal ka väliköögid ringi.

Kommentaare ei ole: