pühapäev, 18. mai 2014

Varrukatega vest ehk ühed sinised palmikud

Palmikuid kududes, isegi neid nö võltspalmikuid nagu siin, on kõige raskem see osa, kus peab järge pidama, et mitu rida nmüüd keeru vahel on. Edasi-tagasi kududes saan isegi peaaegu hakkama. Ringselt kududes aga peaks rohkem keskenduma ning ridu  lugema. Muidu juhtub nii nagu nüüd: vaade varrukale
Ringselt ülalt alla kootud varrukal on need keerukohad sassi läinud, ebaühtlaseks. See pole eriti kena, sestap ehki lõpp juba paistis, ma ju alustasin juba teist varrukat, tuleb natuke harutada. 
Lõng on pehme cascade merino, pärnu käsitööaiadast ringi tänavalt ja tundub, et harutamisel kohe koledaks ei lähe. Hästi pehme on küll, esimest korda juhtus, et kui poiss selga tõmbas, ei hakanud pirisema, et kare või midagi. Sellist juhust polegi enne olnud ja ma ei usu, et midagi peale lõnga muutunud oleks.
Palmikud on völtsid, st neli silmust ja üks äärmine on tõstetud üle ülejäänud kolme. Selliselt ei tõmba pind kokku, ei pea selle võrra rohkem silmi looma. Reljeefsuse poolest sama hea. Selle lõnga puhul jääb pealegi hästi reljeefne.
Kui varrukad koon ülalt alla, siis kehaosa tegin ikka vanamoodsalt alt üles ja kaelusesse sai hoopis paar heegelrida.
Ja värv on selline lemmik - päevavalges petrool, tulevalges vaataks et nagu royal

2 kommentaari:

AlleRaa ütles ...

Palmikuline kampsun on klassikaliselt kaunis. Ma haagin markeri palmikukeeramise real lõnga külge, siis on hea ridu lugeda ja markerit edasi tõsta. Muidu kipub ikka sassi minema, minult vähemalt :)

Terje ütles ...

marker oleks hea mote küll, aitäh