teisipäev, 10. veebruar 2015

mannetu eneseõigustus ja seksikas pits


Vardad on sees, onju. Meenutagu see jupsakas pealegi rohkem nõudepesulappi kui armsat ja romantilist põrandavaipa, on ta siin, et asendada tuhme ja talviseid ülesvõtteid mustast pitssallist. Pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.  Siiski, siiski, kaugel pole ka see aeg, kui ma saan istuda kangastelgede taha ja kududa mõne romantilise vaibakese. Seniks proovilapid. Õnnistatud olgu Jenny Kruse heategevuspood, need tohutud hunnikud trikoosärke, üks ilusama värviga kui teine.

Heegeldatud pits ei ole aga siiski üldse põrandavaibaks, ehki ka see on juba moeasjaks saanud. Hoopis harutasin üles ühe kampsuni ja sain kaks suurt kera lõnga, millega midagi polnud muud peale hakata. Miks ma siis harutasin, võib tekkida õigustatud küsimus. Mis saab nüüd nendel jahedatel romantilistel suveõhtutel Pärnu promenaadil? Millega ma jalutan rannapargis?  Need jamitmed teised küsimused ootavad veel vastust.
Aga kui see lina valmis saab, on ka romantika. Kas nüüd minu terrassilaual või mõnel teisel laula, seda veel ei btea. Kui ta valmis saab. Sest esimesel koral oleks peaaegu juba saanud, aga olgugi et heegeldasin kiiresti, lõppenuks lõng enne kauni loogelise servani jõudmist. Niisiis harutasin üles ja jätsin mustris ühe osa tegemata ning suundusin suht kohe servamustrisse. Seetõttu on nüüd läbimõõt oluliselt väiksem, aga mis parata. Pool meetrit tuleb ikka ära ja seda on ühe heegellina kohta juba isegi palju. Tõsi ta on, et eks materjal on jämedamat sorti ka, see viskoosiläikega puuvillane, mille nimi ei meenu, aga mida omal ajal ikka müüdi ja kooti ja mis praegugi oleks suvekudumiks päris tänuväärne.
Aga kas pole hämmastav, kuipalju rohkem kulub materjali heegeldusele. Ühest kampsikust saab suht keskmise suurusega, et mitte öelda väikese lina. Ja seegi suuri auke täis.

1 kommentaar: